Sõdade tulemusena rajati Rooma impeerium, maailmariik, mille tekkimisega kaasnesid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muudatused. Toimus ka Itaalia linnastumine. Kuningate ajajärgust alates säilinud linnriiklik valitsemiskord ei sobinud enam provintside haldamiseks. 89 eKranti kõigile Itaalia elanikele Rooma kodakondsus. Algas kodusõdade ajastu, mis lõppes vabariikliku korra kokkuvarisemisega. Riigi otsustavaks jõuks said väejuhid.
Keisririik on monarhiline režiim, mille kehtestas Augustus27 eKr ning mis kestis Lääne-Rooma riigi lõpuni. Augustus kandis tiitlit princeps, mis tähendas riigipead ja esimest kodanike seas.
Keiser (imperaator) koondas enda kätte "kõik võimuliigid: keisri käes oli konsulaarne ja prokonsulaarne imperium(lad. k. ülemvõim) (ta võis sekkuda riigiasjadesse Itaalias ja kogu riigis, ning käsutada sõjavägesid, mistõttu ongi ta imperator), tribunaalne võim (tänu millele võis ta kokku kutsuda rahvakoosolekuid) ja ülempreestri ametikoht.
Kuni 2. sajandi lõpuni eKr moodustati Rooma sõjavägi maakaitseväepõhimõttel (kodanikel oli kohustus muretseda endale relvad) ning kutsuti kokku vajaduse korral. Mehed olid väeliikidesse jagatud vanuste järgi: 17–45-aastased osalesid aktiivses sõjategevuses ning 45–60-aastased moodustasid reservi. Rooma sõjaväe peamiseks väeüksuseks oli ~5000 mehest koosnev leegion(ld k legere –välja valima), mis lahinguväljal asetus väiksemate allüksustena (maniipulitena) justkui malelaua ruutudena, võimaldades suuremat liikuvust ka keerulisel maastikul.
Rooma ühiskond keisririigi perioodil oli seisuslik: kõik inimesed kuulusid sõltuvalt rikkusest ja ühiskondlikust positsioonist seadustega kindlaks määratud õigustega seisusse.
Senaatoriseisus
Rooma riigi ülikud ja senaatoriperekonnad, kelle hulgast tavaliselt määrati tähtsamad riigiametnikud, väepealikud ja provintside asevalitsejad.
Ratsanikuseisus
Rikkad, tavaliselt mõjukad suurmaaomanikest roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Paljud sellesse seisusse kuulujad tegelesid kaubanduse ja finantstegevusega ning määrati seetõttu sageli rahandusega tegelevateks ametnikeks või kohtunikeks.
Lihtrahvas
Linnade käsitöölised, väikekaupmehed ning proletaarid, kelle hulk suurlinnades kogu aeg kasvas. Riik jagas proletaaridele ohtralt tasuta vilja ja korraldas neile tasuta vaatemänge, et ära hoida sotsiaalsete vastuolude kasvu („tsirkust ja leiba”). Et inimesi lõbustada, korraldati tsirkuses mänge, kus gladiaatorid võitlesid omavahel või metsloomadega. Üheks hukkamisvormiks oli kurjategijate heitmine lõvide ette. Populaarsed olid ka kaarikuvõidusõidud, mida peeti suurel Circuse nime kandval areenil. Roomas jagati vaesematele kodanikele tasuta leiba. Maapiirkondades kuulusid sellesse seisusse väiketalupojad ja rentnikud.
Truu teenistuse eest peremehe poolt vabastatud või vabaks ostetud endised orjad, kes said küll kodanikuks, ent jäid oma isanda klientideks.
Orjad
Erinevates eluvaldkondades töötavad sõltlased; isandate „kõnelevad tööriistad”. Orjade hulk hakkas suurenema eelkõige seoses vallutussõdadega alates 3. saj. eKr. Orjade hulgas oli nii kõrgeltharitud kreeklasi kui ka täiesti kirjaoskamatuid, tsivilisatsioonist puutumata barbareid. Orje kasutati igasugustel töödel; orjad kuulusid täielikult oma peremehele, kes võis nendega toimida oma suva järgi (ka tappa). Mõnikord lasi peremees orja ka vabaks või lasi sel end vabaks osta.
Valdava osa keisririigi elanikest moodustasid väiketalupojad ja rentnikud. Riigi läänepoolsetes provintsides toodeti suur osa linnadesse minevast toodangust latifundiumites (põllumajanduslikud suurettevõtted, kus kasutati valdavalt orjade tööjõudu). Rooma riigis leidus ka palju linnu, mis olid majandus-, kultuuri- ja poliitilise elu keskused. Linnu oli rohkem riigi idapoolsetes provintsides, samas soodustati uute linnade teket ja arengut ka vallutatud läänepoolsetel aladel.
Rooma kodanikul oli teiste ees mitmeid eeliseid. Kodanik tohtis hääletada, valimistel oma kandidatuuri üles seada ja töötada valitsuses. Alguses olid kodanikuõigused ainult Rooma linna meestel, järk-järgult hakati aga kodanikuõigusi andma ka teiste linnade meestele või sõduritele, kes olid teeninud armees 30 aastat. Aastal 212 pKr kuulutati lõpuks kodanikeks kõik keisririigis elavad vabana sündinud mehed.
Laste kasvatamine ja õpetaminetoimus varasemal ajal kodus pereisa käe all ning seisnes peamiselt praktiliste ja poiste puhul ka sõjalise oskuste edasiandmises. Kui aga roomlaste hulgas levisid kreeka kombed, hakati suuremat tähelepanu pöörama laste vaimsele harimisele. Rikkamates perekondades kasutati selleks koduõpetajateeneid, teised saatsid oma lapsed (enamasti poisid, aga mõnikord ka tüdrukud)kooli, kus omandati kirjatarkuse alused (õpiti lugema, kirjutama, arvutama) – sellega enamiku roomlaste haridus ka piirdus. Koolis ei käinud siiski kaugeltki mitte kõik lapsed. Suursugustes peredes, kus poistest püüti kasvatada avaliku ja poliitilise elu tegelasi, õpiti lisaks kreeka ja põhjalikumalt ladina keelt ning kreeka ja rooma kirjandust, ajalugu, kõnekunsti ja filosoofiat.
Roomlaste toit Vaesemad sõid enamasti leiba ja jahust valmistatud putru, sekka aeg-ajalt ka kala, juur- ja puuvilju. Jõukamate menüüs olid olulisel kohal lihatoidud. Joodi tavaliselt veega lahjendatud veini.
Traditsiooniline rooma elamu oli ühekorruseline nelinurkse põhiplaaniga kivist maja. Selle keskmes paiknes ristkülikukujuline ruum – aatrium –, mis oli omalaadne pere- või elutuba, selle ümber asusid magamistoad, köök jm ruumid. Aatriumi kohalt oli katus avatud, et päevavalgus pääseks majja otse ülalt. Vähem jõukad inimesed ei saanud endale lubada eramut, nende eluasemeks olid sageli üsna viletsalt ehitatud üürimajad.
Antiikaja eelis teiste perioodide ees oli kokkulangevus inimkonna noorusega - ajaga, mil ärkab teadlik elu ja terav uudishimu kõige ümbritseva vastu, kui on tegutsemislusti ja energiat ning puudub aastate rõhuv taak (Тэн, 1996).
Antiikkultuur on meieni jõudnud renessansi kaudu. Millistes valdkondades me seda siiski näeme?
Kreeka tsivilisatsiooni ehk "kreeka ime" alus, objekt ja lähtepunkt⇒inimene oma vajaduste, soovide ja arenguga.
"Lahutada ideed algosadeks, uurida nende vastastikust sidet, moodustada neist säärane ahel, et kõik lülid oleksid olemas ja et kogu grupp liituks mingi kindla aksioomiga või üldiselt võimalike vaatlustega, nautida nende lülide kujundamist, sidumist, paljundamist ja kontrollimist omamata sealjuures muud eesmärki kui soovi näha neid üha arvukamate ja kindlamatena - see on kreeka mõistuse eriline anne "(Тэн, 1996)
Kuidas sai võimalikuks kreeka kultuuri plahvatuslik areng?
kreeklased arvasid, et neid on aidanud Idamaade ja eriti Egiptuse kultuurisaavutuste tundmine
kreeka keel oli sobiv seletuste andmiseks ja üldistamiseks abstraktsuse ja metafüüsilisuse poolest
eriline genotüüp - kreeklaste seas erakordselt palju andekaid (Euroopa kultuuriajaloolaste arvamus)
polis - tänu sellele poliitilis-majanduslikule moodustisele sai Kreekas välja kujuneda demokraatia (puudus muinasühiskonnale omane sugukonna traditsioonide või Vana-Ida despootiate riikliku bürokraatia poliitiline ja vaimne surve)
orjanduslik ühiskond - vabadel kodanikel oli aega ja võimalust kunsti, teaduse ja filosoofiaga tegeleda
kasvatuse agonaalne iseloom (sport, luule- ja muusikavõistlused, iludusvõistlused)
Kreeka jumalad ei surunud vaimset elu religiooni mõju alla
LOODUSLIKUD TINGIMUSED
mägine maa, 3/5 põlluharimiseks kõlbmatu
haritavalt maalt oliivid, viinamarjad, oder ja natuke rukist
hea kliima - jumalate kingitus ("Meie atmosfäär on tasane ja meeldiv, talvekülm ei ole liiga vali ja suvel ei taba meid Phoebose nooled" - Euripides)
tohutult pikk rannajoon, sh liigendatus ja palju kaldalähedasi saari (kreeklased olid iidsed meremehed, kolooniate tõttu oli Vahemeri "kreeklaste sisejärv")
puudus teedevõrk (alles Rooma ajal), seega käidi jala, sõideti eesli või muula seljas, kaarikul, kandetool hellenismi perioodil
Sügisese külvi ajal toimunud pidustused, mis olid seotud Demeteri ja Koraga (need jumalannad kehastasid looduse iga-aastast ja igavest taasärkamist). Demeter (mater dolorosa) kaotas tütre ning tema ahastus ja otsingud peegeldasid üldinimlikke tundeid. Müsteeriumi põhiolemus oli rõõmus taasühinemine, mis sageli kasvas üle orgiaks. Viljakus on omane naistele ning asjassepühendatute salariitustes olid katsed, ohverdamised ja orgiad. Müsteeriumide läbiviijad pidid seda jätkama ka hauataguses elus. Haudadele külvati viljateri ja surnuid nimetati demetreioi´ks.
poisslastele õpetati varakult relvakäsitlemist, muusikat ning tantsu, et osaleda väärikalt religioossetel pidustustel
poisile õpetati ka majapidamise juhtimist, põllutööde jälgimist ja praktilist meditsiini, et elus hakkama saada
Kreeka kasvatus sisaldas küllaltki võrdsetes osades intellektuaalset, muusikalist ja füüsilist kasvatust
ülimaks eesmärgiks olikalokagaatia - klassikaline keha ja vaimu tasakaal, milles oli inimeses kokku sulanud ilu ja headuse ideaal
inimene pidi olema harmooniliselt arenenud ning püüti avada inimese kõiki andeid
Ateena
Paideia oli kasvatuse süsteem, mis pidi kujundama terviklikult ja igakülgselt arenenud inimese. Õpetus oli vaja läbida nii grammatisti, kitarristi kui ka pedotriibi juures.
Füüsiline treening oli oluline nii riigi kaitsjate kujundamiseks kui ka suurte spordimängude võitmiseks.
Palestras pöörati tähelepanu ka oskusele avalikes kohtades väärikalt käituda.
Oluline oli hea füüsiline vorm, kuna võidud ja paremus seadsid inimese lugupeetud ja austatu staatusesse (sh tema piirkonna). Läbi füüsilise arengu pidi kreeklane jõudma kõlbelise täiuseni. Võidud ja tugevus tõid kaasa ka jumalate soosingu.
Luule abil kujundati eetilisi arusaamu, poliitika ja eetika olid lahutamatud. Oluline oli ka riigile hea kodaniku ettevalmistamine.Retoorika õppimine oli oluline, et suuta end kohtus kaitsta, kuna siis polnud ei süüdistajaid ega kaitsjaid. Sõjasalga löögivõime olenes samuti suures osas juhi kõneoskusest.
Platon arvas, et kasvatus peab õpilase lõpuks viima ideede maailma ning õpetus peab toimuma õpetaja ja õpilase tiheda vaimse sideme kaudu ("platooniline armastus"). 14. eluaastast sooviti kasvatada filosoofia kaudu eneseväärikust, autunnet ja mehisust.
Sparta
Sparta kasvatus oli suunatud füüsilisele arengule, intellektuaalne ja esteetiline kasvatus jäid tagaplaanile. Spartalane pidi olema distsiplineeritud, vapper, surmapõlglik, otsustusvõimeline, tagasihoidlik omandi suhtes ja ta pidi suutma valu taluda. Kunstidest olid tähtsad vaid sõjatantsud ja koorilaul.
Kõik kasvatasid kõigi lapsi. Olulised olid tervis, vastupidavus ja tugevus. Ülesandeid täitsid nendeks suutlikud. Spartas oli kõik allutatud riigi ühtsusele ja väärikate riigikaitsjate kasvatamisele ning muutusi ei armastatud.
Ateenas oli sünnist kuni seitsme aastaseks saamiseni esikohal kodune kasvatus
seitsmeaastaselt hakkas poiss õppima relvakäsitlemise oskust, muusikat ja tantsu, et esineda religioossetel pidustustel ning sai teadmisi majapidamise juhtimise jm eluks vajaliku kohta
tüdrukud õppisid kodus majapidamistöid (eriti käsitööd)
seitsmeaastaselt läks poiss muusade kooli, kus ta viibis 16-aastaseks saamiseni
seal õppis ta grammatisti käe all lugemist ja kirjutamist ning aritmeetikat
tutvuti ka vanade autoritega (Homeros, Aisopos, Hesiodos jne)
kitarristi juures õpiti kitara või lüüra mängimist, laulmist, esinemisjulgust, õiget rühti ja liikumist
pedotriibi juures treeniti end kehaliselt, tegeleti palestras jooksu, hüpete , oda- ja kettaheite, rusikavõitluse ja maadlusega
edasi mingi gümnasioni (16-18. a.)
gümnasionid olid ühiskondliku ja kultuurilise elu keskpunktid, kus suheldi, arutleti, võisteldi ning tehti ettevalmistusi (sai näidata end ning näha ka teisi)
järgmisena läbiti efeebiteenistus (erinevatel andmetel 1, 2 või 4a), mis muutus hiljem pigem elitaarrühmituseks
efeebiajast välja kasvades oli võimalik minna noorte meeste ühingusse (kuni 40a) - sinodisse
filosoofideks pürgijad õppisid 30. eluaastani matemaatikat, muusikat, vaidlus- ja kõnekunsti; seejärel pidid nad valitsema 15a riiki ja alles 50. aastaselt said õiguse rääkida kaasa hariduse küsimustes ja tegutseda filosoofina.
Naine sai olla kas abielunaine (suletud günekeionisse ning tema peamine ülesanne oli sünnitada lapsi ja hoolitseda majapidamise eest) või hetäär (sai meestega võrdse hariduse ning oli kohustatud neid lõbustama oma hoolitsetud ilu, graatsia, tantsu-ja mänguoskuse, laulu, luuletamise ja väärika ning võrdväärse suhtlemisoskusega nii suuliselt kui kirjas).
amor on armumise (emotsionaalse, romantilise, sageli platoonilise armastuse) tasand, kus armastatu on kaugelt ihaldatav ja kus armunu seisund muudab maailma ja ka inimese enda paremaks ja õilsamaks
eros on erootiline armastus
filia on isa ja poja vaheline armastus, laiemalt aga ka õpetaja kui vaimse isa ja õpilase vaheline armastus
agape on ligimesearmastus, mille võtab üle kristlus (Tilk, 2003).
ANTIIKHARIDUSE MÕJUD JÄRGNEVATE AJASTUTE HARIDUSE SISULE JA KORRALDUSELE
Antiikharidus on andnud kaasajale kaasa peamised õpetamissuunad, milleks on füüsiline aktiivsus (kehaline kasvatus), muusika, matemaatika, astronoomia (ja füüsika üldisemalt) ning filosoofia.
Samuti on oluline õpilastes arendada ka tänapäeval kõlbelisi väärtusi.
Gümnastika valdkond orhestrika on tänapäevase teatri aluseksolnud, kuna näitlejate väljaõppel kasutatakse ka tänapäevalakrobaatikat, sõjatantse, pantomiini ning oda ja mõõga käsitsemist.
Pentatloni alasid, v.a. hüpped keha külge kinnitatud raskustega, on kasutusel ka tänapäeval füüsise arendamisel.
Samuti on ettevalmistus olümpiamängudeks tänapäeval olulisel kohal paremate sportlaste treenimisel.
Efeebiteenistus on tänapäevase kohustusliku sõjaväeteenistuse eelkäijaks.
Filosoofide pikaajaline koolitamine omab sarnasusi elukestva õppe printsiipidega.
Nii nagu Vana-Kreekaski, on ka nüüdisajal oluline mitmekülgselt haritud inimene kui ühiskonna edasiarendaja.
Et saada teadjaks, on vajalik järk-järguline kasvatus (nagu Platonil ideede maailma sisenemiseks).
Mõistvus ja hoolivus iseloomustavad head õpetajat, vaimset sidettähtsustati igal ajal (kuigi arvati ka, et karistamine ja rangus tagavad edu).
Gümnaseion kui gümnaasiumi eelkäija andis siis ja annab ka nüüd kõrgemat üldharidust.
Oluliseks pean tänapäeva tarbimiskultuuris küllaltki levinud, kui vähe kasutatavat nõuannet "mida vähem sul on, seda rikkam sa oled" paralleeli antiikfilosoofide arusaamaga kasinuse väärtusest vaimses arengus.
Märkus: Piltide allikad leiab neile klõpsates.
Kasutatud kirjandus:
E. Hamilton. (1975). Antiikmütoloogia. Tallinn : Eesti Raamat.
Rühfel, H. (1984). Kinderleben in klassischen Athen. Verlag Philipp von Zabern : Mainz am Rhein.
Tilk, M. (2003). Inimene-kangelane. Kreeka. I. Piibeleht (toim.). Kasvatus eri kultuurides I (lk 149-212). Tallinn : Autor Kirjastus. - märkus: kogu tekstisiseselt viitamata materjal pärineb sellest raamatust
Тэн, И. (1996). Философия искусства. М. : Республика.
Lugemissoovitused:
1. Kasutatud kirjandus.
2. Platon. Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron. Ilmamaa : Tartu.
3. Andrus Tooli koostatud õppematerjalid filosoofia ajaloost (ÕIS-is kursuse "Sissejuhatus filosoofia ajalukku" all)
