Sõdade tulemusena rajati Rooma impeerium, maailmariik, mille tekkimisega kaasnesid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muudatused. Toimus ka Itaalia linnastumine. Kuningate ajajärgust alates säilinud linnriiklik valitsemiskord ei sobinud enam provintside haldamiseks. 89 eKr anti kõigile Itaalia elanikele Rooma kodakondsus. Algas kodusõdade ajastu, mis lõppes vabariikliku korra kokkuvarisemisega. Riigi otsustavaks jõuks said väejuhid.
Keisririik on monarhiline režiim, mille kehtestas Augustus 27 eKr ning mis kestis Lääne-Rooma riigi lõpuni. Augustus kandis tiitlit princeps, mis tähendas riigipead ja esimest kodanike seas.
Keiser (imperaator) koondas enda kätte "kõik võimuliigid: keisri käes oli konsulaarne ja prokonsulaarne imperium (lad. k. ülemvõim) (ta võis sekkuda riigiasjadesse Itaalias ja kogu riigis, ning käsutada sõjavägesid, mistõttu ongi ta imperator), tribunaalne võim (tänu millele võis ta kokku kutsuda rahvakoosolekuid) ja ülempreestri ametikoht.
Kuni 2. sajandi lõpuni eKr moodustati Rooma sõjavägi maakaitseväe põhimõttel (kodanikel oli kohustus muretseda endale relvad) ning kutsuti kokku vajaduse korral. Mehed olid väeliikidesse jagatud vanuste järgi: 17–45-aastased osalesid aktiivses sõjategevuses ning 45–60-aastased moodustasid reservi. Rooma sõjaväe peamiseks väeüksuseks oli ~5000 mehest koosnev leegion (ld k legere –välja valima), mis lahinguväljal asetus väiksemate allüksustena (maniipulitena) justkui malelaua ruutudena, võimaldades suuremat liikuvust ka keerulisel maastikul.
Senaatoriseisus
Rooma riigi ülikud ja senaatoriperekonnad, kelle hulgast tavaliselt määrati tähtsamad riigiametnikud, väepealikud ja provintside asevalitsejad.
Ratsanikuseisus
Rikkad, tavaliselt mõjukad suurmaaomanikest roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Paljud sellesse seisusse kuulujad tegelesid kaubanduse ja finantstegevusega ning määrati seetõttu sageli rahandusega tegelevateks ametnikeks või kohtunikeks.
Lihtrahvas
Linnade käsitöölised, väikekaupmehed ning proletaarid, kelle hulk suurlinnades kogu aeg kasvas. Riik jagas proletaaridele ohtralt tasuta vilja ja korraldas neile tasuta vaatemänge, et ära hoida sotsiaalsete vastuolude kasvu („tsirkust ja leiba”). Et inimesi lõbustada, korraldati tsirkuses mänge, kus gladiaatorid võitlesid omavahel või metsloomadega. Üheks hukkamisvormiks oli kurjategijate heitmine lõvide ette. Populaarsed olid ka kaarikuvõidusõidud, mida peeti suurel Circuse nime kandval areenil. Roomas jagati vaesematele kodanikele tasuta leiba. Maapiirkondades kuulusid sellesse seisusse väiketalupojad ja rentnikud.
Vabakslastud (libertiinid)
Truu teenistuse eest peremehe poolt vabastatud või vabaks ostetud endised orjad, kes said küll kodanikuks, ent jäid oma isanda klientideks.
Orjad
Erinevates eluvaldkondades töötavad sõltlased; isandate „kõnelevad tööriistad”. Orjade hulk hakkas suurenema eelkõige seoses vallutussõdadega alates 3. saj. eKr. Orjade hulgas oli nii kõrgeltharitud kreeklasi kui ka täiesti kirjaoskamatuid, tsivilisatsioonist puutumata barbareid. Orje kasutati igasugustel töödel; orjad kuulusid täielikult oma peremehele, kes võis nendega toimida oma suva järgi (ka tappa). Mõnikord lasi peremees orja ka vabaks või lasi sel end vabaks osta.
Rooma kodanikul oli teiste ees mitmeid eeliseid. Kodanik tohtis hääletada, valimistel oma kandidatuuri üles seada ja töötada valitsuses. Alguses olid kodanikuõigused ainult Rooma linna meestel, järk-järgult hakati aga kodanikuõigusi andma ka teiste linnade meestele või sõduritele, kes olid teeninud armees 30 aastat. Aastal 212 pKr kuulutati lõpuks kodanikeks kõik keisririigis elavad vabana sündinud mehed.
Laste kasvatamine ja õpetamine toimus varasemal ajal kodus pereisa käe all ning seisnes peamiselt praktiliste ja poiste puhul ka sõjalise oskuste edasiandmises. Kui aga roomlaste hulgas levisid kreeka kombed, hakati suuremat tähelepanu pöörama laste vaimsele harimisele. Rikkamates perekondades kasutati selleks koduõpetaja teeneid, teised saatsid oma lapsed (enamasti poisid, aga mõnikord ka tüdrukud) kooli, kus omandati kirjatarkuse alused (õpiti lugema, kirjutama, arvutama) – sellega enamiku roomlaste haridus ka piirdus. Koolis ei käinud siiski kaugeltki mitte kõik lapsed. Suursugustes peredes, kus poistest püüti kasvatada avaliku ja poliitilise elu tegelasi, õpiti lisaks kreeka ja põhjalikumalt ladina keelt ning kreeka ja rooma kirjandust, ajalugu, kõnekunsti ja filosoofiat.
Vaesemad sõid enamasti leiba ja jahust valmistatud putru, sekka aeg-ajalt ka kala, juur- ja puuvilju. Jõukamate menüüs olid olulisel kohal lihatoidud. Joodi tavaliselt veega lahjendatud veini.
Traditsiooniline rooma elamu oli ühekorruseline nelinurkse põhiplaaniga kivist maja. Selle keskmes paiknes ristkülikukujuline ruum – aatrium –, mis oli omalaadne pere- või elutuba, selle ümber asusid magamistoad, köök jm ruumid. Aatriumi kohalt oli katus avatud, et päevavalgus pääseks majja otse ülalt. Vähem jõukad inimesed ei saanud endale lubada eramut, nende eluasemeks olid sageli üsna viletsalt ehitatud üürimajad.
Väike kokkuvõttev video Rooma impeeriumist:
Viis põnevat fakti roomlaste kohta
https://www.youtube.com/watch?v=AKLfGpHeHmc
Kasutatud kirjandus:
H. Piirimäe koostatud õpiku „Inimene, ühiskond, kultuur“ I osa „Vanad Idamaad“
Vana-Kreeka ja Vana-Rooma“ M. Kõiv, A. Mäesalu, K. Piirimäe, M. Tänava; Koolibri 1998 peatükk „[Rooma] Ühiskond ja eluolu“ (lk 179-186).
Rooma. Robert, Jean-Noël.2010
Õpilase entsüklopeedia
D. Kindersley “Illustreeritud lasteentsüklopeedia”
Wikipedia
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar