Vanaajahariduse positiivsed ja negatiivsed küljed

Õppimine ja kasvatus on alati olnud inimeste suureks saamise osa. Õpiti perekonnaga ja hõimkonnaga suhtlema, õpiti enda ja oma pere eest hoolitsema, õpiti tööd tegema, õpiti looduse- ja elukeskkonna reegleid: ühesõnaga ellujäämiseks vajalikke oskuseid. Seda õpiti oma vanematelt ja lähematelt hõimlastelt.  

Antiikaja ühiskondades, mida me käsitleme, tõusis tänu koostööle üldine elujärg ja osadel ühiskonnakihtidel tekkisid võimalused ennast ja enda lapsi harida ning aina rohkem tõusis hariduse olulisus ka terve ühiskonna arengu seisukohalt. Õpetatud inimesed olid kui salajaste teadmiste tundjad, sest madalamate ühiskonnakihtide jaoks olid kirjatähed täiesti mõistetamatud.

Kuna ühiskondades, mida käsitleme, arenesid koolid ja haridus erinevalt ning eesmärgidki olid erinevad, siis on raske välja tuua kõigi kohta ühiseid hinnanguid.

Aga positiivse hinnangu saab anda kindlasti juba sellele, et haridus ja koolid said võimaluse areneda ning haridust hakati ühiskonnas väärtustama.

Teiseks oli tähtis see, et teadvustati haritud inimeste olulist panust ühiskonda ning rõhutati riigi kohust haridust edendada ning laste hariduse ja kasvatuse eest hoolitseda.

Tähtis oli see, et riik hakkas toetama teadust ja teadlasi ning teadlased said spetsialiseeruda. Teadus sai hakata arenema kui inimesed, kes olid võimelised sellel tasemel mõtlema, uurima, avastama said võimaluse ainult teadusele keskenduda. Seni kuni iga inimene pidi oma söögi ise kasvatama ei jäänud aega ja energiat uurimisega ja teadusega tegeleda süstemaatiliselt. Kreekas ja Roomas said õpetlased tegeleda õpetamisega ja teadusega. Õpilased said samuti kõrgematele tasemetele jõudes spetsialiseeruda.

Kreeka haridusest peame ikka ja jälle endale meelde tuletama, kui oluline on harmoonilise inimese arendamine. Ikka kerkib üles mõtteid, et kas oleks efektiivsem kui me juba esimeses klassis hakkame lastele õpetama majandust või teisi eluks olulisemaid, praktilisemaid aineid ning loobume muusika või kehalise kasvatuse tundidest. Antiik-Kreeka näitele tuginedes võib väita, et vaprad sõjamehed kasvavad ka siis kui nad algkoolis õpivad erinevaid kunstivorme. See, et ülikoolist kaovad kunsti erialad ja nt klassikaliste keelte erialadele on väike konkurss on meie ühiskonna kaotus. Haridus ei pea olema kõrghariduse-ametikool. Haridusel on laiem tähendus ühiskonna ja inimese arengu seisukohalt.

Rooma haridussüsteem on mõjutanud meie kohtupidamistavasid ning  arendanud kõnet kui tõeni jõudmise vahendit. Lihvitud kõne tagab edu nii kohtus kui parlamendis ka praegu, ning retoorika areng just selles tähenduses hakkas ilmet võtma just Roomas. Sõna ilu ja täpsuse lihvimine ning kõneleja meisterlikkuse arendamine oli Rooma hariduses tähtsal kohal.

Roomlaste hariduse üheks oluliseks eesmärgiks oli kasvatada riigile haritud kodanikke, kes andes oma panuse, aitavad ja arendavad riiki. Loomulikult on see eesmärk enamustes maailma riikides ka praegu haridusele pandud- kasvatada kodanikke, kes riiki edasi viivad. Mida rohkem ühiskonnakihte saab hea hariduse ja mida parem on hariduse tase, seda edukam on riik. Seda hariduse külge näitasid Roomlased ja sellest oli järgnevatel ajastutel palju õppida.

Negatiivsena peab välja tooma antiikaja filosoofide suhtumine naistesse. Sellel ajal kujunenud soostereotüübid kinnistusid pikaks ajaks. Antiikkreeka filosoof Aristoteles väitis, et kuna naised on “irratsionaalsed” ja mehed “ratsionaalsed” ning pidas ratsionaalsust ülimuslikuks ning naiste loomupäraseid omadusi vähemväärtuslikeks, siis sellel ajastul kujunenud arusaam naiste ja meeste hierarhiast on kujundanud pikki sajandeid Euroopas. Palju sajandeid ei peetud oluliseks koolides tüdrukutele haridust anda ning kui seda soodustama hakati (näiteks humanistid),  siis ikka selle põhjendusega, et haritud naine on parem kaasa oma mehele. Kreeka hetääridki olid haritud selleks, et vaimustada oma haritud seltskonnaga mehi. Vaevaliselt on Euroopa meestekesksest suhtumisest välja murdmas.

Hariduse suletus on tagasi vaadates ühiskonnale kindlasti halva mõjuga olnud. Kõigile ühiskonnakihtidele ei olnud haridus kättesaadav- enamasti oli see kõrgemast seisusest, kõrgema staatusega, rikkamate inimeste laste privileeg. Kuigi Kreekas rõhutati, et andekas laps ei tohiks haridusest ilma jääda ka siis kui vaene on ja ka Egiptuses oli võimalik väljaspool oma sünnipärast “kasti” kirjutajaks õppida, siis see oli siiski erand.

Inimesed, kes olid saanud haridust ja oskasid lugeda, hakkasid seda enda huvides ära kasutama. Näiteks Egiptuses, kus preestrid manipuleerisid rahva ebausu ja hirmudega, ning kindlustasid valitseja või enda positsiooni rõhutades teadmisi, mis neile on kättesaadavad kuid kirjaoskamatutele mitte.